Riigikogus vastu võetud 27. jaanuaril 1999. Avaldatud Riigi Teatajas 1999 I, 18, 297.

Jätan välja kuulutamata Riigikogus 27. jaanuaril 1999 vastu võetud 'Riigieelarve seaduse'.

Seaduse § 1 lg 2 järgi rakendatakse eelarvete koostamise, täitmise, täitmise arvestuse ja aruandluse korraldamisel üldjuhul põhiseaduslikele institutsioonidele ministeeriumidele ja nende valitsemisaladele kehtestatud korda. Põhiseaduse § 4 järgi on riigivõimu teostamine Eesti Vabariigis korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel, mis väljendub vastavate institutsioonide põhiseadusest tulenevates ülesannetes, personaalses moodustamises ning tasakaalustatud lahutatuses täidesaatvast võimust. Põhiseadusest tulenevate kohustuste teostamise üheks eelduseks on eelarves ettenähtud rahalised vahendid.

Seaduse §-s 1 lg 2 sätestatud põhimõte seab põhiseaduslikud institutsioonid ebaproportsionaalsesse sõltuvusse Vabariigi Valitsusest ja rahandusministrist ning rikub seetõttu õigusriigi põhimõtet.

Seaduse § 10 lg 2 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul igale põhiseaduslikule institutsioonile eelarve projekti piirsumma. Seaduse § 12 lg 2 järgi vaadatakse Rahandusministeeriumis esitatud eelarve projekt läbi ning kontrollitakse ka põhiseaduslike institutsioonide kulude põhjendatust ja otstarbekust, kusjuures rahandusministril on sama paragrahvi lõige 4 alusel õigus projektis toodud summasid muuta või kustutada. Seaduse § 13 järgi lahendab põhiseadusliku institutsiooni ja rahandusministri vahelised lahkarvamused Vabariigi Valitsus, kusjuures § 15 järgi on Vabariigi Valitsusel õigus riigieelarve eelnõusse võetud summasid, sealhulgas ka põhiseaduslike institutsioonide kulusid, muuta või eelnõust välja jätta.

Taoline riigieelarve menetlemise kord ohustab põhiseaduslike institutsioonide põhiseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste realiseerimist. Kui põhiseaduslikud institutsioonid peavad eelarvete koostamisel juhinduma nimetatud seaduse paragrahvidest, siis seab see nende tegevuse olulisel määral sõltuvaks Vabariigi Valitsuse ja Rahandusministeeriumi otsustest, tekitades olukorra, kus kulude otstarbekust hinnates langetatakse kaudselt ka põhiseadusliku institutsiooni pädevusse kuuluvaid otsuseid. See seab põhiseaduslike institutsioonide enesekorralduse õiguse realiseerimise reaalsesse ohtu. Seega on 'Riigieelarve seaduse' § 1 lg 2 koosmõjus seaduse §-dega 10 lg 2, 12 lg 2 ja 4, 13 ja 15 vastuolus põhiseaduse §-dega 4, 59, 77, 132, 139 ja 146.

Seaduse § 4 lg 1 p 5 on vastuolus sama seaduse §-ga 2 lg 2 ja põhiseaduse
§-ga 115, mille järgi riigieelarve peab sisaldama riigi kõiki tulusid. Praegusel kujul seadus ei taga põhiseaduse §-st 115 tuleneva nõude täitmist, vaid delegeerib seaduse § 4 lg 1 p 5 järgi riigieelarve tulude mahu ja liikide lõpliku kindlaksmääramise määramata hulgale lihtseadustele.

Vastavalt põhiseaduse §-le 133 kontrollib Riigikontroll riigiasutuste ja riiklike organisatsioonide majandustegevust ning riigi vara kasutamist ja säilimist. Põhiseaduse § 135 kohustab riigikontrolöri esitama üheaegselt riigieelarve täitmise aruande arutamisega Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel eelarveaastal.

Selleks, et tagada Riigikontrollile põhiseadusega pandud ülesannete täitmine, peab 'Riigieelarve seadus' võimaldama Riigikontrollil saada vajalikku informatsiooni ka riigieelarve koostamise, täitmise ja sellega seotud aruandluse kohta. Seaduses ei ole Riigikontrollile antud võimalust saada riigieelarve ettevalmistamisega seotud dokumente, projekte ega arengukavasid. Sellise informatsiooni puudumine võtab Riigikontrollilt sisuliselt võimaluse avaldada oma arvamust ministeeriumide valitsemisala eelarve projekti suhtes või osaleda nimetatud projekti läbivaatamisel ja lahkhelide lahendamisel. Kui Riigikontrollile ei ole tagatud ülevaadet riigieelarve koostamisest, ei saa Riigikontroll täiel määral täita talle põhiseadusega pandud kohustust kontrollida riigi vara kasutamist ja säilimist. Riigi vara hulka kuuluvad ka riigi eelarvetulud. Seega on seaduse §-d 10-13 vastuolus põhiseaduse §-ga 133 p 2.

Seaduse § 7 lg 1 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada tulude ja kulude liigenduse ulatus riigieelarve eelnõus, kusjuures sama seaduse § 26 annab ministrile õiguse eelarves ettenähtud kulusid täiendavalt liigendada. Selline delegatsioon annab täitevvõimule liigse voli määrata Riigikogule esitatava eelarveprojekti maht ja ei võimalda Riigikogul saada riigi tuludest ja kuludest täielikku ülevaadet. Sellest tulenevalt on seaduse §-d 7 lg 1 ja 26 vastuolus põhiseaduse §-dega 4, 65
p 6 ja 115.

Põhiseaduse § 3 alusel teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Põhiseaduse § 117 kohaselt sätestab seadus riigieelarve koostamise ja vastuvõtmise korra. Seega õigusriigi põhimõtte järgi peavad olulisemad riigieelarve valdkonda puudutavad küsimused olema reguleeritud seaduse tasemel või nende lahendamine delegeeritud täidesaatvale võimule selgete volituspiiride alusel. Seaduse § 16 lg 2 p 3 näeb ette riiklike investeeringute programmi esitamise riigieelarve projekti ühe lisana. Seaduse tasemel on sätestamata, mida kujutab endast see programm, kuidas toimub selle programmi koostamine, vastuvõtmine, muutmine ja täitmine ning millist õiguslikku tähendust see programm omab. Sellest tulenevalt on seaduse § 16 lg 2 p 3 vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 59 ja 117.

'Riigieelarve seaduse' § 21 ei sisalda käitumisjuhist olukorras, kus riigieelarve on eelarveaasta alguseks vastu võetud, aga Vabariigi President ei ole seda veel jõudnud välja kuulutada.

Seaduse §-s 1 lg 2 sätestatud põhimõte koosmõjus seaduse §-ga 35 lg 4 lubab pidevalt nõuda kõigilt Riigikogu komisjonidelt kõigi põhiseaduslike institutsioonide eelarve täitmise ülevaateid. Taoline ulatuslik kontroll on põhjendamatu ning vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega.

Eelneva põhjal pean vajalikuks 27. jaanuaril 1999 vastu võetud 'Riigieelarve seadust' Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.


Lennart Meri

tagasi | otsuste arhiiv | avalehele