Riigikogus vastu võetud 22. jaanuaril 1998. Avaldatud Riigi Teatajas 1998 I, 17, 263.

Jätan välja kuulutamata Riigikogus 22. jaanuaril 1998 vastu võetud "Armuandmise korra seaduse".

Põhiseaduse 4. paragrahvi alusel korraldavad Riigikogu, Vabariigi President, Vabariigi Valitsus ja kohtud oma tegevust võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel.

Nimetatud põhiseaduse sättes toodud põhiseaduslike institutsioonide ülesannete lahussüsteemija tasakaalustatuse põhimõtte kohaselt ei ole põhiseadusega kooskõlas kõik need seaduse normid, mis ei tulene põhiseadusest (puudub põhiseaduslik volitus) ja mis piiravad või laiendavad põhiseaduslike institutsioonid pädevust, sealhulgas isekorraldamise õigust.

Põhiseaduse 3. paragrahvi alusel teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Riigikogus vastu võetud "Armuandmise korra seadus" ei tulene otse põhiseadusest ja see ei ole sellega kooskõlas. Seadusega on üle reguleeritud Vabariigi Presidendi kui põhiseadusliku institutsiooni põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punktis sätestatud tegevusvaldkond.

Vastavalt põhiseaduse 65. paragrahvi 16. punktile lahendab Riigikogu muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi otsustada. See säte ei välista Vabariigi Presidendi poolt isekorraldamise õiguse kasutamist ja seega ise reguleerida otseselt riigipea tahte teostamsisega seonduvat korda. Isekorraldamise õigus on põhiseadusliku institutsiooni materiaalõiguslik pädevus, kui põhiseadus ei anna seda reguleerida teisele põhiseaduslikule institutsioonile. Vabariigi Prsidendi isekorraldamise õigus armuandmise küsimuses tuleneb põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punktist ja 4. paragrahvis sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttest.

Seaduse 5. paragrahv sätestab armuandmise küsimustes Vabariigi Presidendi juures nõuandva organina armuandmiskomisjoni ja selle koosseisu. Taolise komisjoni moodustamine ei ole kooskõlas põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punktiga, kuna selle nõuandva organi loomist põhiseadus ette ei näe. Põhiseadusest tuleneva isekorraldamise õiguse alusel võib riigipea valida oma nõuandjad ise.

Seaduse 10. paragrahvi 1. lõikes pannakse Vabariigi Presidendile kohustus otsustada armuandmine või armuandmispalve rahuldamata jätmine pärast armuandmiskomisjoni ettepaneku saamist. See ei võimalda Vabariigi Presidendil täita põhiseduslikku armuandmise pädevust, kuna riigipea on ajaliselt seotud komisjoni ettepanekuga. Seaduse 10. paragrahvi 1. lõige koosmõjus seaduse 8. paragrahvi 2. lõikega piirab Vabariigi Presidendi põhiseaduse 78. paragrahvi 19. punktis sõtestatud õigust, kuna sel juhul ei esita armuadmiskomisjom riigipeale üldse ettepanekut armuandmise kohta.

Lisaks eeltoodule ei ole praktiliselt rakendatav seaduse 9. paragrahvi 1. lõikes sätestatud norm, mille kohaselt Vabariigi Presidendi Kantselei direktor on kohustatud esitama riigipeale kolme tööpäeva jooksul armuandmiskomisjoni ettepaneku olenemata sellest, kas seda võimaldab Vabariigi Presidendi ajakava. Samuti pole otstarbekas saata igale süüdimõistetule riigipea otsuse ärakirja, mis sisaldab otsustust paljude süüdimõistetute kohta, kuna selle terviktekst avaldatakse Riigi Teatajas (§ 10 lg. 2) ning see on juba saadetud täitmiseks pädevale organile (§ 10 lg. 3).

Eelneva põhjal pean vajalikuks "Armuandmise korra seadust" Riigikogus uuesti arutada ja otsustada.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.


Lennart Meri

tagasi | otsuste arhiiv | avalehele