Avaldatud Riigi Teatajas 2001 Lisa, 82, 1120.


Jätan välja kuulutamata Riigikogus 13. juunil 2001 vastu võetud "Kirikute ja koguduste seaduse". Seaduse § 14 lg 3 on vastuolus põhiseaduse §-dega 9, 11, 19, 40 ja 48.

Vastuvõetud seaduse ülesanne on põhiseadusega igaühele tagatud usuvabaduse teostamiseks sätestada kirikute, koguduste, koguduste liitude, kloostrite ja usuühingute liikmeks astumise kord ning nende tegevuse reguleerimine (§ 1). Seaduse §-d 2 ja 4 sätestavad, et kõik usulised ühendused kuuluvad mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kandmisele.

Seaduse § 14 lg 3 näol on tegemist religioossete ühenduste (usuliste ühenduste) autonoomia sfääri tungimisega. Nimetatud säte kehtestab, et "Registripidaja ei kanna registrisse kirikut või koguduste liitu, kelle alaline või ajutine haldus- või majandusjuhtimine toimub või kelle otsused kinnitatakse kiriku või koguduste liidu väljaspool Eestit tegutseva juhi või kõrgema organi poolt". Religioossete ühenduste autonoomia kuulub kollektiivse usuvabaduse kategooriasse, mis on kaitstud peamiselt põhiseaduse §-dega 40, 48, 19 lg 1 ning §-ga 9 lg 2.

Religioossete ühenduste autonoomia piiramine, nagu kõigi põhiõiguste ja vabaduste piiramine, peab olema vastavalt põhiseaduse §-le 11 kooskõlas põhiseadusega, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ja see piiramine ei tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavalt Eesti Kirikute Nõukogu seisukohale puudutab "Kirikute ja koguduste seaduse" vastav säte mitmeid Eestis traditsiooniliselt tegutsevaid religioosseid ühendusi ja võib takistada nende seadusjärgset kandmist registrisse. Nimetatud piirang ei sisaldunud ka 1993. aastal vastu võetud "Kirikute ja koguduste seaduses" (RT I 1993, 30, 510). Ei ole näha ühtegi põhjust, miks uus seadus peaks §-s 14 lg 3 toodud piirangu lisama.

Religioossete ühenduste autonoomia tähendab muuhulgas enesekorraldamise õigust vastavalt religioossetele ettekirjutustele ja religioossele õigusele. Kirikute puhul on üldjuhul tegemist rangelt hierarhilise struktuuriga ning selle rikkumine muudab oluliselt vastava religioosse ühenduse olemust, seega võib öelda, et moonutab ka kollektiivse usuvabaduse olemust.

Vastavalt põhiseaduse §-le 48 on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse. See õigus hõlmab ka õigust koonduda religioossetesse ühendustesse. Ühinemisvabadus, sealhulgas "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni" (RT II 2000, 11, 57) artiklite 9 ja 11 tähenduses, on otseselt seotud religioossete ühenduste registreerimisega ning õigusega omandada juriidilise isiku staatus. Piirangud ühinemisvabadusele peavad olema mitte ainult seaduses ette nähtud, vaid ka demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, s.t. igasugune piiramine tuleb allutada proportsionaalsuse põhimõttele.

Eelneva põhjal pean vajalikuks 13. juunil 2001 vastu võetud "Kirikute ja koguduste seadust" Riigikogus uuesti arutada ja otsustada ning viia see kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.


Lennart Meri

tagasi | otsuste arhiiv | avalehele